Terekest kallid sõbrd, suuremd ja väiksemad :)
Rääkime pisut teile mis meil toimus
23.novembril. Sel päeval tuli meil ettevõtta teekond Tallinna poole. Seekord
koosseisus Kersti, Kristina, Erko, Madis ja Mari-Liis. Tallinnas sihtpunktis
oli filmikonkursi "Ükskord meie külas" lõputseremooniale, mis toimus
Solaris kinos algusega kell 18.30.
Teekond algas Viljandi bussijaamast kell 3
pärastlõunal. Suundusime koheselt Tallinna poole. Juba sõitu alustades oli
Madis rahutu kuna soovis juba kohal olla. Pidev küsimus, mida tagapingilt
kuulda võis, oli "Kas me oleme kohal?" ning "Aga nüüd?".
Hoolimata kõigile vempudele mis visatud sai olid kõigi tujud head ja suud olid
kõrvuni. Meie moto on leida nalja igast pisiasjast, seega suutsime me ka
muusika tööle paneku üle naerda.
Teel Tallinna poole olid enamustel kõhud
tühjad ning otsustati teha peatus lähimas söögikohas. Ka süüa ei saadud
rahulikult kuna ärevus sees oli suur. Kuna Madis süüa ei soovinud ega ka ühe
koha peal istuda ei tahtnud otsustas ta minna välja ja ringi kolada veidikene.
Süües aeti ka pisut juttu, mis ootused kellegil on- kõik olid ärevil. Erko
sõnul oli käsil "BIG DAY"
Kui kõhud olid täis söödud, suunduti taas
autosse ning sõit jätkus. See teekond oli samuti lõbus ja naerukilgete rohke.
Sõit möödus kuni Tallinnasse jõudmiseni rahulikult. No olgem ausad Viljandi ja
Tallinna liiklust on raske võrrelda. On suur vahe kas kaherealine või
neljarealine liiklus. See tõttu saigi pisut mässatud sihtpunkti jõudmisega.
Vaatamata asja tegeliku külge leidsid kõik peale Kersti kõike naljakat sellest
seiklemisest linnas. Muidugi oli Madis see killuvinkel kes otsustas seda
jäädvustada, et hiljem Kerstile omalegi näidata mis meie silmis toimus. Siis
leidis ka tema et asjas oli palju nalja.
Kui olime jõudnud enam-vähem õigesse kohta
ehk siis parklasse suunusime targalt Nokia kontsertimajja. Olles vales kohas
esitas küsimuse Erko veel ka Kristinale "Miks me siia tulime?",
Kristina kehitas õlgu ning teised kolm tarkpead tegutsesid edasi kuni teatati,
et me oleme valesse kohta sattunud. Selhetkel olid küll kõigil piinlikusest
põsed punased.
Suundusime õigesse majja, kuid ega sellega suud
õige polnud. Jõudes Solarisse panid kõik otsemaid kino Artis'esse. Olles kinos
saime taas aru, et oleme vales kohas. Siis käisid arvatavasti kõigil peast läbi
mõtted, et kuidas meie küll suudame, aga see selleks. Kõik pakkus meile
korralikult nalja.
Jõudes lõpuks õigesse sihtpunkti,
koputasime igaksjuhuks Kersti õlale ning küsisime naljaviluks "Oleme me
ikka õiges kohas?", sellepeale ütles ta enesekindla jah'i ning hakkas
piletitega tegelema. Piletid käes- suundusime saali juurde. Kuna saali veel ei
lastud siis otsustasime teha ühe suure grupikalli ning ka pildi.
Kui saali lasti, otsisime üles oma kohad
ning sättisime end mugavalt istuma. Vaadates kella, märkasime et meil on veel
aega ning see peale saadeti poisid pop-corn'i ja coca't ostma. Kui kell oli
seal maal, et üritus algas siis hakati jagama auhindu, parimate filmide
märkimiseks. Ka meie saime tunnustatud, kuna rebisime rahvahääletusel
esikohale. Siinkohal suured-suured aitähhid teile kallid sõbrad, et aitasite
meil seda saavutada. Olete kallid!
Peale filmide tunnustamist näidati ka
kolme parimat filmi ning ühte pikemat filmi. Kui filmid vaadatud suundusime
koheselt parklasse et võtta auto ning kodu poole tagasi sõita. Enne Solarisest
lahkumist haarati teepealt ka jäätisekokteili. Parklas tuli tasuda parkimise
eest automaadis. Ka sellega sai nalja, juhtus palju piinlikke hetki. Siinkohal
saab samuti tuua vabanduseks et meie linnas sellist aparaati pole...
Kui oli saavutatud nii palju, et oli
võimalus parklast lahkuda siis teatas Mari-Liis poolel teel parkast välja
sõidul et, et ta kokteil jäi auto katusele. Sellepeale hakkasid kõik naerma
ning Kersti ütles, et nüüds eda enam kindlalt seal pole, kuid ta eksis. Kokteil
oli endiselt katusel.
Hakates Tallinnast välja sõitma leidsime
omale sõbrast auto, kellega rebiti üksteise võidu üksteisest ette. See tõi
palju nalja autosse, kuni ükshetk mängimine lõpetati kuna Kerstile see
meeltmööda polnud. Sõideti rahulikult edasi kuni tehti pisike peatus et juua
osta.
Kõik soovitu ostetud- suunduseime ilma
ühegi peatuseta edasi Viljandi poole. Sõidu ajal oli enamasti kõigil igav ja
kuna meile tavaks saanud patsumängu mängida ei saanud siis otsustati teha seda
sõnadega "Li-La". Kuid Madis ei saanud asjale pihta, või no vähemalt
jäi selline mulje siis tegi talle see kõik nalja ning laulis üle auto
"Lii-laa, lii-laa, lii-laa". Kui saadi aru et mängust miskit välja ei
tule siis hakati rääkima niisama juttu, et aeg kiiremini läheks. Ühel hetkel
paistsidki Viljandi tuled, see oli märk, et oleme päeva lõpetamas. Päev lõppes
hilja õhtul...
Pildil-
Kristina, Erko, Madis ja Mari-Liis
Auhinda vastu
võtmas
Auhind- Mäng, Hundu,
võtmehoidja ja kommid
Päikest
Teie Mõisa Hääl :)