Mõisa Hääl: TIIR TALLINNAS

Terekest kallid sõbrd, suuremd ja väiksemad :)

Rääkime pisut teile mis meil toimus 23.novembril. Sel päeval tuli meil ettevõtta teekond Tallinna poole. Seekord koosseisus Kersti, Kristina, Erko, Madis ja Mari-Liis. Tallinnas sihtpunktis oli filmikonkursi "Ükskord meie külas" lõputseremooniale, mis toimus Solaris kinos algusega kell 18.30.

Teekond algas Viljandi bussijaamast kell 3 pärastlõunal. Suundusime koheselt Tallinna poole. Juba sõitu alustades oli Madis rahutu kuna soovis juba kohal olla. Pidev küsimus, mida tagapingilt kuulda võis, oli "Kas me oleme kohal?" ning "Aga nüüd?". Hoolimata kõigile vempudele mis visatud sai olid kõigi tujud head ja suud olid kõrvuni. Meie moto on leida nalja igast pisiasjast, seega suutsime me ka muusika tööle paneku üle naerda.

Teel Tallinna poole olid enamustel kõhud tühjad ning otsustati teha peatus lähimas söögikohas. Ka süüa ei saadud rahulikult kuna ärevus sees oli suur. Kuna Madis süüa ei soovinud ega ka ühe koha peal istuda ei tahtnud otsustas ta minna välja ja ringi kolada veidikene. Süües aeti ka pisut juttu, mis ootused kellegil on- kõik olid ärevil. Erko sõnul oli käsil "BIG DAY"

Kui kõhud olid täis söödud, suunduti taas autosse ning sõit jätkus. See teekond oli samuti lõbus ja naerukilgete rohke. Sõit möödus kuni Tallinnasse jõudmiseni rahulikult. No olgem ausad Viljandi ja Tallinna liiklust on raske võrrelda. On suur vahe kas kaherealine või neljarealine liiklus. See tõttu saigi pisut mässatud sihtpunkti jõudmisega. Vaatamata asja tegeliku külge leidsid kõik peale Kersti kõike naljakat sellest seiklemisest linnas. Muidugi oli Madis see killuvinkel kes otsustas seda jäädvustada, et hiljem Kerstile omalegi näidata mis meie silmis toimus. Siis leidis ka tema et asjas oli palju nalja.

Kui olime jõudnud enam-vähem õigesse kohta ehk siis parklasse suunusime targalt Nokia kontsertimajja. Olles vales kohas esitas küsimuse Erko veel ka Kristinale "Miks me siia tulime?", Kristina kehitas õlgu ning teised kolm tarkpead tegutsesid edasi kuni teatati, et me oleme valesse kohta sattunud. Selhetkel olid küll kõigil piinlikusest põsed punased.

Suundusime õigesse majja, kuid ega sellega suud õige polnud. Jõudes Solarisse panid kõik otsemaid kino Artis'esse. Olles kinos saime taas aru, et oleme vales kohas. Siis käisid arvatavasti kõigil peast läbi mõtted, et kuidas meie küll suudame, aga see selleks. Kõik pakkus meile korralikult nalja.

Jõudes lõpuks õigesse sihtpunkti, koputasime igaksjuhuks Kersti õlale ning küsisime naljaviluks "Oleme me ikka õiges kohas?", sellepeale ütles ta enesekindla jah'i ning hakkas piletitega tegelema. Piletid käes- suundusime saali juurde. Kuna saali veel ei lastud siis otsustasime teha ühe suure grupikalli ning ka pildi.

Kui saali lasti, otsisime üles oma kohad ning sättisime end mugavalt istuma. Vaadates kella, märkasime et meil on veel aega ning see peale saadeti poisid pop-corn'i ja coca't ostma. Kui kell oli seal maal, et üritus algas siis hakati jagama auhindu, parimate filmide märkimiseks. Ka meie saime tunnustatud, kuna rebisime rahvahääletusel esikohale. Siinkohal suured-suured aitähhid teile kallid sõbrad, et aitasite meil seda saavutada. Olete kallid!

Peale filmide tunnustamist näidati ka kolme parimat filmi ning ühte pikemat filmi. Kui filmid vaadatud suundusime koheselt parklasse et võtta auto ning kodu poole tagasi sõita. Enne Solarisest lahkumist haarati teepealt ka jäätisekokteili. Parklas tuli tasuda parkimise eest automaadis. Ka sellega sai nalja, juhtus palju piinlikke hetki. Siinkohal saab samuti tuua vabanduseks et meie linnas sellist aparaati pole...

Kui oli saavutatud nii palju, et oli võimalus parklast lahkuda siis teatas Mari-Liis poolel teel parkast välja sõidul et, et ta kokteil jäi auto katusele. Sellepeale hakkasid kõik naerma ning Kersti ütles, et nüüds eda enam kindlalt seal pole, kuid ta eksis. Kokteil oli endiselt katusel.

Hakates Tallinnast välja sõitma leidsime omale sõbrast auto, kellega rebiti üksteise võidu üksteisest ette. See tõi palju nalja autosse, kuni ükshetk mängimine lõpetati kuna Kerstile see meeltmööda polnud. Sõideti rahulikult edasi kuni tehti pisike peatus et juua osta.

Kõik soovitu ostetud- suunduseime ilma ühegi peatuseta edasi Viljandi poole. Sõidu ajal oli enamasti kõigil igav ja kuna meile tavaks saanud patsumängu mängida ei saanud siis otsustati teha seda sõnadega "Li-La". Kuid Madis ei saanud asjale pihta, või no vähemalt jäi selline mulje siis tegi talle see kõik nalja ning laulis üle auto "Lii-laa, lii-laa, lii-laa". Kui saadi aru et mängust miskit välja ei tule siis hakati rääkima niisama juttu, et aeg kiiremini läheks. Ühel hetkel paistsidki Viljandi tuled, see oli märk, et oleme päeva lõpetamas. Päev lõppes hilja õhtul...